Immo Mihkelson tutvustab uut Arvo Pärdi autoriseeritud albumit “In Principo”, mille väljaandja plaadifirma ECM Records tähistab 40. tegutsemisaastat ka festivalil Tallinnas.
Sel nädalal Tallinnas teist korda toimuv festival “Täiuslik vaikus” keskendub Saksa plaadifirma ECM poolt loodud heliruumile ja vaimukeskkonnale selle ümber. Et sama plaadimärgi all on laia maailma jõudnud ja tuntuks saanud suurem osa Arvo Pärdi muusika salvestusi, samuti Erkki-Sven Tüüri, Veljo Tormise, Helena Tulve olulised plaadid, siis on niisugune rõhuasetus täiesti arusaadav.
Festivali tänase avakontserdiga, kus Tõnu Kaljuste juhatusel esitatakse muu hulgas ka Arvo Pärdi teost, tehakse osutav kummardus uuele helilooja muusikaga plaadile “In Principio”, mis värskelt Eestis müügile jõudnuna on kuulajatele kättesaadav paar nädalat varem kui mujal.
Plaadifirma ECM rõhutab Arvo Pärdi uue plaadiga kaasnevates materjalides, et tegemist on üheteistkümnenda helilooja poolt autoriseeritud albumiga nende firmamärgi all. “Autoriseerimine” vajab lühikest selgitust. Nimelt on Arvo Pärt klassikaringkondades ja ka väljaspool seda omandanud lisaks müstikuoreoolile maine, et ta mõne muusiku arvates suisa ebanormaalsuseni küündiva innukusega tahtvat kontrollida plaadile jõudva heli ja esituse kvaliteeti. Et ECMiga tehtud plaatide tarvis on eranditult kõik salvestused sündinud helilooja väga aktiivsel osavõtul, siis saabki plaadifirma väita, et tegemist on n-ö originaalidega. Ka Arvo Pärt ise on maininud, et tema muusika muud esitajad võiksid nende plaadistustega tutvust teha enne oma kontserte ja salvestussessioone, et teada saada, millisena autor soovib oma muusikat kuulda.
ECM ehk Editions of Contemporary Music on samamoodi erandlik muusikanähtus nagu Arvo Pärt. See on ühe mehe visioon ja tema muusikakire väljendus. Klassikakoolitusega kontrabassist Manfred Eicher salvestas Münchenis produtsendina oma esimese plaadi 40 aastat tagasi. Teda kannustas soov lindile püüda jazz-muusika spontaansus koos klassikalise muusika salvestustele omase heliruumi ja esteetilise väljaga.
Tagantjärele teame, et see tal ka õnnestus ning enda ettekujutuse järgi salvestuste kõla vormides on Eicher oma ECMiga loonud laialt omaks võetud mõiste, millega tavatsetakse kirjeldada poeetilist kargusetoonidega helitunnetust.
Pärt ja Eicher on sama leeri mehed, muusikas nende huvid ühtivad. Sakslane avastas Pärdi muusika 1980ndate alguses ning tänavu möödub Arvo Pärdi esimese ECM-plaadi “Tabula rasa” ilmumisest 25 aastat. Tuleb uskuda Eicheri sõnu, et see on muusika, mis suutis 1980. aastate teisel poolel nihutada muusikamõistmise piire kogu maailmas.
Niisiis on album “In Principio” ECMi ja Arvo Pärdi veerandsajandi pikkuse partnerluse tähistus, millesse plaadifirma kuuldavasti panustab tavalisest suurema teavitamiskampaaniaga. Äärmiselt oluline on see eesti muusikaelu seisukohalt põhjusel, et pärast enam kui kümneaastast vahet on taas tegemist plaadiga, mis salvestati Tallinnas ja kus esitajateks eesti muusikud. Meenutagem, et Niguliste kirikus üles võetud “Kanon pokajanen”, kus Tõnu Kaljuste juhatusel laulis Eesti Filharmoonia Kammerkoor, ilmus 1997. Vahepealsed Arvo Pärdi autoriplaadid on Eestist justkui kaarega mööda läinud, kuid nüüd on ta tagasi.
Jälle on võtmefiguuriks dirigent Tõnu Kaljuste, kes 1990ndate alguses suutis oma kangekaelse järjekindlusega veenda Arvo Pärti, et eesti muusikud on võimelised esitama tema muusikat kõige kõrgemal tasemel. Kaljustele on see viies Pärdi-plaat ECMi märgi all dirigendina. Kui küsin temalt, mida ta peab uusima albumi juures enda seisukohalt oluliseks, vangutab ta vaid pead ja annab mõista, et kui ta sellest täie hingesügavusega rääkida püüaks, viiksid sõnad kogu lumma ja tähenduse. Tuleb kuulata muusikat. Ning muusika on sellel plaadil kaunis ja tõsine – Pärdi muusika.
Plaadi keskmes on nimiteos, Kaljustele pühendatud “In Principio” aastast 2003, mille mõttelises keskpunktis omakorda Piiblist tuntud “In principio erat Verbum…” ehk “alguses oli sõna”. See tuletab taas meelde Arvo Pärdi muusika religioossust, mille juures kõige omapärasem joon on ehk see, et erinevalt suurest osast sakraalmuusikast, mis ei kosta pühamu müüride vahelt eriti kaugemale, on eestlase teosed mööda laia ilma levinud ja paljude poolt omaks võetud nõnda, et argiaskeldustes inimeste jaoks ei häiri ilmalik ja religioosne teineteist. Pärdi muusika austajad tunnustavad “vaimset sügavust” helides, mingit “ajatut hingust”, “igavikulist ilu” ja muud sellist, mis kenasti mahub nn üldinimlikkuse kategooriasse.
Mõne napi sõnaga on selle suutnud kokku võtta praegune staarkriitik klassikavallas, ameeriklane Alex Ross, kelle ütlust kasutatakse ka uue plaadi reklaamikampaanias. Ross osutab, et Arvo Pärt on asetanud sõrme millelegi sellisele, mida on peaaegu võimatu panna sõnadesse – millelegi, mis seotud muusika väega kaotada ruumi ja aja piire meie ümber. Alex Rossi sõnul vaigistavad Pärdi muusika akordid meie minast lähtuvat müra, sidudes meele igavikulise olemisega.
Üks selliseid teoseid on uut plaati lõpetav “Lennartile”, mis kirjutatud küll Lennart Meri lahkumismuusikana, ent kus lõpuks jääb tunne millegi kestmise ja püsimise juurde.
Kui ligemale 25minutilise nimiteose “In Principio” dünaamiline ulatus küündib sosinavaljustest helidest kuni Estonia kontserdisaali lage kergitava orkestrimölluni, siis uue plaadi ilu ja vaikusepunkt asub mõneminutilises palas “Da Pacem Domine”. Kuigi meloodiajoon on sama mis Hilliard Ensemble’i 2005. aasta a cappella esituses (albumil “Lamentate”, 2005) ja EFK Grammy-plaadil “Da Pacem” (2006), on tegemist uue versiooniga ehk siis sedapuhku koori- ja orkestriteosega.
Veebikaubamajja Amazon.com sisenenul on võimalik videoklipist vaadata-kuulata, kuidas seda lummavalt kaunist teost esitavad Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester. Suures plaanis lehvivad kaadris Tõnu Kaljuste juuksed ja habe. Pilt on pärit nende mullusügiseselt New Yorgi kontserdilt.
Mille poolest just see umbes poploo pikkune ja napilt nelja tekstireaga pala on nii oluline, vajab pisut selgitust. Kui “Hispaania Mustonen”, sealse vanamuusika guru Jordi Savall oli Arvo Pärdile selgeks teinud, et ta peaks Barcelonas 2004. aasta suvel toimuva rahukontserdi tarvis loo kirjutama, hakkas mehe sulg noodipaberil liikuma just paar päeva pärast seda, kui kogu maailma olid vapustanud verised uudised Hispaania rongiplahvatustest.
Pärt võttis enam kui tuhat aastat tagasi kirjutatud teksti ja kirjutas maailmale rahupalve-muusika. Ehtpärdilik voolav-seotud-habras helikude on siin niisuguse ajatu klassikalise muusikaväega, mida kohtate näiteks Allegri “Miserere” mõnes viisikeerus, üle sajandite kandunud müstiliselt seletamatus helivalemis.
See mõjub inimesele peaaegu vahetult. Nagu pöörataks võtit, ja uks, mis oli suletud, on valmis avanemiseks. Pärt otsekui räägib selle muusika kaudu kõigi inimestega ja kõneleb siin kõigi eest – sellest, mida meie ebakindlas praegusajas väga paljud hinges ihkavad.
Arvo Pärt
“In Principio”
ECM New Series, 2009
Mängivad ERSO, Tallinna Kammerorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Tõnu Kaljuste.
Ameerikas on “In Principio” ilmumiskuupäevaks kuulutatud 3. märts ja enamikus Euroopa riikides 23. veebruar. Suurimad veebikauplused võtavad praegu vastu ettetellimisi, Eestis on plaat juba müügil.
Põgusat tutvust Arvo Pärdi uue albumiga saab veebis teha aadressil: http://player.ecmrecords.com/arvopaert/artist.