Novembris andsid Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerkorkester Tõnu Kaljuste juhatusel kontserte Ameerika Ühendriikides. Esinemisgraafik oli tihe – 18 päeva jooksul esineti 11 korral osariikide olulisemates kultuurikeskustes. Reis algas idarannikul Virginia osariigi pealinnast Richmondist, tegi sikk-sakke läbi Kesk- ja Ida-Ameerika selliste linnade nagu St. Louis (Missouri osariik), Kansas City (Kansas) Washingtoni lähistel asuv College Park, (Maryland), Cincinnati (Ohio), Ann Arbor (Michigan), Cleveland (Ohio), Ithaca (New York), New York, Kutztown (Pennsylvania), ning jõudis välja Kanadasse, Torontosse.
Kammerkoor on USAs varem esinenud koguni üheksal korral (koos Tallinna Kammerorkestriga kolmel korral) alates 1990. aastast, mistõttu polnud see koori jaoks erakordne ettevõtmine, pigem väljakujunenud traditsioon. Samas oli tegemist kahtlemata olulise sündmusega eesti kultuuri jaoks, kuna ookeani taha eksporditi kõrgel tasemel eesti muusika paremik. Kontsertide vastu oli huvi suur, vastuvõtt tuline ning ajakirjanikud jagasid positiivset kriitikat sellistes olulistes väljaannetes nagu Washington Post, Kansas City Star, Toronto Star ja mujal. Nõudlust Eesti muusika ja muusikute järele Ameerikas on, mida kinnitab ka sealne tuuri eestvedaja New World Classics’i direktor Kerby Lovallo. Ta on koori Ameerika-reise korraldanud aasta või paari tagant alates aastast 1995 ning teeks seda ka sagedamini kui koori tihe esinemisgraafika võimaldaks.
Seekord oli kavas Arvo Pärdi (“Wallfahrtslied”, “L’abbe Agathon”, “Da pacem Domine”, “Orient&Occident”, “Te Deum”), Erkki-Sven Tüüri (“Requiem”, “Show”), Toivo Tulevi (“Reoice! Reoice! Reoice!”), Antonio Vivaldi (“Beatus vir”) ja Tõnu Kõrvitsa (“Kreegi vihik”) looming.
Kui Pärdi muusikat maailmas tuntakse, siis Tüüri looming oli USAs paljude jaoks positiivne üllatus. Näiteks kirjutas Timothy McDonald Kansas City Star-is (8.11): “Eesti muusika, eriti Arvo Pärdi teosed, on klassikaringkondades viimastel aastatel tekitanud tormi. Nüüd on aga Ida-Euroopast rambivalgusse tõusnud teine staar-helilooja – Erkki-Sven Tüür. /…/ Esinejad olid parimad selle muusika interpreedid maailmas ning ei valmistanud oma publikule pettumust. /…/ Õhtu kõrghetkeks kujunes vaimuliku minimalismi klassika – Pärdi “Te Deum”. Esitus oli võrratu, nii lauljad kui instrumentalistid kasutasid vähest vibraatot, kuid rikast ja tämbriteküllast tooni, imeliselt kujundatud fraase ja efektseid dünaamilisi kontraste, mis rõhutasid teksti tähendust.”
Charles T. Downey hindab Tüüri ja Pärdi muusikat ja esitust Washington Post’is (11.11): “Koori intonatsioon (Tüüri Requiemis – toim.) oli nii puhas, et see pani ka kõige dissonantsemad harmooniad, näiteks “Lacrimosa” osas, klirisema. /…/ Koos Tallinna Kammerorkestri sooja keelpillikõlaga, oli tulemus vaieldamatult kaunis, eriti õrn “Da pacem Domine” koori 2007. aastal Grammy võitnud plaadilt.”
Esinejate kõrget taset toonitas ka Susan L. Pena, kes pealkirjastas oma arvustuse ajalehes Reading Eagle (19.11.08): “Eesti koori ja orkestrit iseloomustab laitmatu artistlikkus” ning kirjutab: “26-liikmelisel koori kõla on kui puhas hõbe, kerge ja paindlik, võimeline tekitama säravat atmosfääri, mis on täiuslik eesti helilooja Arvo Pärdi muusika esitamiseks. /…/ Pärdi muusikal on müstiline pale ja see nõuab absoluutset kontrolli nii lauljatelt kui ka instrumentalistidelt. /…/ Kontsert lõppes Vivaldi teosega “Beatus vir” kahele koorile ja kahele orkestrile ja neljale suurepärasele solistile. Tenor (Toomas Tohert- toim.) demonstreeris muljetavaldavat kiirust ja nõtkust passaažides.
Korraldaja oli esinemiskohtadeks valinud 500-600-kohalised saalid ülikoolilinnades, kirikutes ja kontserdihoonetes. Kaia Urb, kes on kaasa teinud kõik Ameerika-reisid, kiitis seekord silmatorkavalt ilusaid kirikuid ja suurepärase publikuga saale, kus oli hea laulda. “Pärdi muusika meeldis publikule eriti ning see kõlas akustika tõttu erinevates ruumides erinevalt. Ka Tüüri instrumentaalmuusika ja “Requiem” võeti hästi vastu. Väga tore ja ergas publik oli ülikoolilinnades, kus inimesed teadsid, mida ja keda kuulama olid tulnud. Kõige rohkem jäi meelde siiski Toronto kontsert oma kiriku ja erilise vastuvõtu tõttu.”
Üks oluline esinemine, mille korraldas Eesti Vanariigi Peakonsulaat New Yorgis, toimus 17. novembril New Yorgi Community Church’is, kus kontserdiga tähistati samal päeval jõustuvat Eesti-USA viisavabadus ning Eesti Vabariigi Eesti Vabariigi 90. juubelit.
Kahtlemata on nii pikaajaline kontserdireis lauljatele ja pillimängijatele füüsiliselt raske. Iga päev sõideti bussiga keskmiselt 500-600 km. Kuna liiguti lõunast põhja poole, läbiti aastaaegu suvest kuni talveni ning viibiti erinevates klimaatilistes tingimustes, mis tähendab ohtu lauljate häälele. Õnneks suudeti tänu suurele reisikogemusele ja professionaalsusele säilitada oma vormi.
Ka korralduslikult on kolmenädalane reis keerukas. “Kui tuleb liigatada suurt inimestegruppi, siis on see keeruline ka organisatoorselt”, ütleb EFK produtsent Esper Linnamägi. “Seekord kõik sujus, muusikud talusid pinget ja bussisõite väga hästi, inimesed klappisid omavahel ning sisekliima oli suurepärane. Pärast kurnavat bussisõitu võeti end kokku ja anti suurepärane kontsert, mis lõppes ovatsioonidega.”
Kontserdireisi kulminatsiooniks kujunes paljude jaoks finaal, kontsert Toronto, mida kriitik John Terauds kirjeldab The Toronto Star’is (21.11): Igaüks, kes arvab, et Torontos pole nälga uue muusika järele, oleks pidanud nägema pikka saba ootamas St Anne kiriku ees. /…/ Iga kirikupink ja iste avaras sajandivanuses anglikaani kuppelkirikus oli hõivatud inimestest, kes janunesid kuulda maailma üht parimat koori ning nautida 20. ja 21. sajandi muusikat kõrvuti vanamuusikaga. /…/Kohe esimestest nootidest alates oli selge, et 26 lauljat ja 20 pillimängijat on tasakaalustatuse ja täpsuse etalonid.”
Muljeid USA kontserdireisilt jagab Tõnu Kaljuste.
Milline kontserdipaik eristus oma atmosfääri poolest?
Toronto St. Anne’s Anglican Church, mille arhitekt oli saanud inspiratsiooni Istambuli Hagia Sofia’st. Kuna muusikalise atmosfääri loovad esinejad, siis tegime proovi enne iga kontserti, et leida vastavalt ruumile see õige kõlapilt, mis muusika kõige paremini publikuni viiks.
Üks oluline atmosfääri looja on veel publik. Ameerikas polnud tüüpiline “koorimuusika publik” ega “orkestrimuusika austajad”. Meid tulid kuulama paljud, kellel pole kitsad muusikalised huvid.
Milline muusika ameeriklastele meeldib?
Clevelandis õnnestusid Tüüri “Show” ja Vivaldi “Beatus vir”, millele järgnesid publiku spontaansed tormilised ovatsioonid püsti seistes, tekitades tunde, nagu oleksime tähtsas mängus värava löönud. Kutztowni Ülikooli saalis valitses pärast Pärdi “L’Abbe Agathoni” kaunis vaikus, mille lõhkus hingest öeldud “bravo”. Torontos sai suure menu osaliseks kohaliku helilooja Paul Frehneri “The Last Words of Christ”. Eredaim muusikaline hetk aga oli minu jaoks Toronto kontserdi Pärdi “Te Deum”.
Mille poolest erines seekordne tuur eelmistest?
Eriline oli see, et meie kontserdid hakkasid üks päev enne USA presidendi valimisi.
Olen reisinud seal poolkeral korduvalt, ka hollandi ja rootsi kooridega. Turneed on sarnased ning Ameerika publik on fantastiline.
Kõige eredam läbilöök toimus 1993. aastal EFK ja TKO-ga ülemaailmsel koorimuusika sümpoosiumil Vancouveris, millest sai alguse muusikaringkondade huvi meie vastu. See oli ka TKO ja EFK esimene ühine reis. Harjutasime toona reisil Tüürilt tellitud teost “Show” TKO esimese Tallinna kontserdi jaoks. Sama teos oli ka seekord kaasas, mis oli minu jaoks sümpaatne viide TKO sünniaegadele ja koos käidud teele. Nüüd mängitakse seda teost kogu maailmas.
Turneel tegid mitmed solistid kauneid etteasteid: särasid lauljad Tui Hirv, Karoliina Kriis, Kaia Urb, Toomas Tohert, Rainer Vilu, Raul Mikson, Marianne Pärna ning orkestrist Leho Karin, Jüri Lepp, Harry Traksmann ja Marrit-Gerretz Traksmann.
Seekordset turneed toetas ka Eesti pool. Tänan nii EV90, Välisministeeriumi kui Tallinna linna abi eest.