Estonias mängitakse aasta viimasel päeval raudselt midagi järeleproovitut: rahvas teab tulla imetlema esinduskoosseise, saama pidupäeva- ja kindlustunnet.


Mozartit ja Haydnit oleme harjunud pidustustega seostama, Tõnu Kaljustest on mõnes mõttes saanud rahva vaimne isa. Ta on kätte võidelnud tänuväärt asju, ja tore on näha teda tegemas seda, mille nimel on võideldud – dirigeerimas. Kaljuste viibimine omaloodud ja -kasvatatud koori ees on nagu kohtumine vana armastatuga. Palju on meenutada, kõik on tuttavlik ja enesestmõistetav.


Juhatamises muutub Kaljuste järjest vilunumaks. Üha rohkem usaldab ta mängijaid, laseb neil musitseerida, andes ainult vihjeid. Muusikapalad kõlavad nagu korralikult häälestatud mootorid – kõlapilt on peen ja mõtestatud. Artikulatsioon on selge. Mozart on juba oma juhistes aktsentide ja dünaamika vaheldumise osas küllalt konkreetne, aga neid juhiseid täidetakse siin kõigutamatus üksmeeles. Meetrumi täpsus ei paina muusikat, vaid paindlikud ollakse täpsusele vaatamata. Kui puhas kõik on, märkab paradoksaalselt alles siis, kui vahepeal on intonatsioon natuke must.



Mozarti-aegne sümfoonia on midagi muud kui Mahleriaegne sümfoonia. Number 34 annab muidugi tunnistust küpsusest, niipalju kui tollal seltskondlikuks otstarbeks ja lühikeste tähtaegadega kirjutatud sümfooniažanr Mozarti ja Haydni palavikulise loomiskiiruse juures sai küpseda. Mozarti sümfoonia number 34, nagu suur osa tollastest sümfooniatest, on struktureeritud ja sirgjooneline, lausa matemaatiline. Heas esituses, nagu nüüd, kõlab ta emotsionaalselt, olemata hetkekski pealiskaudne või kurnav.


Haydni missad ei mõju nagu missad oma liturgilises tähenduses, vaid nagu lihtsalt üks viis vormistada kontserti. Neid kirjutati nimepäevadeks ja muudeks ilmalikeks puhkudeks. Missa esitamiseks on lisaks orkestrile tarvis koori ja soliste ning lava sai korraga suursugust rahvast täis. Kammerkoori visuaalne külg oli läbi mõeldud pastelse ja musta vaimus, iga kostüüm natuke sama ja natuke erinev, otsekui rõhutades, et iga liige on isiksus. Solistidki olid tavapärasest galantsemad.


Naljakad orkestripartiid


Filharmoonia Kammerkoor kõlas nagu täismõõdus koor, kaotamata midagi oma loomupärasest läbipaistvusest. Helen Lokuta õhin on nakatav, ta ei suudaks kunagi olla muusikas formaalne. Tal on hästi koondatud hääl, mida ta kasutab väga teadlikult. Maarja Kukk oma aristokraatlikkuses musitseeris kaunilt ja demonstreeris hiilgavalt pikki fraase, Joller ja Turi näitasid oma tundlikku ansamblit.


Pärast arvukaid vaimukaid kammeroopereid on raske jääda neutraalseks nende tegelaste suhtes ja vaadata neid lihtsalt kui muusikuid. Seda enam, et lühikeste fraasidega, mille tarbeks nad vilksti püsti tõusevad, mõjuvad nad nagu kellakäod. Ka mõned Haydni tõsimeelselt kirjutatud orkestripartiid kõlavad oma üksikasjalisuses naljakalt, üldse sigineb õukonnamuusika ettekannetesse teatud groteski, tahame seda või ei.