Kui otsida sõna, mis iseloomustaks nädalavahetusel peetud Kreegi päevi tervikuna, sobib kõige täpsemini vaimsus. Kõik, mis toimus, oli nii õige, et enam õigem olla ei saa.


         Kreegi päevade avakontsert tegelikult polnudki kontsert tavapärases tähenduses. Nagu ütles tabavalt üks osaleja: see oli Kreegi–usku inimeste kokkusaamine. “Kreegi usk” on Veljo Tormise väljend, mille läte on Kreegi enda vastuses küsimusele, mis usku tema õieti on, kas vene või luteri usku. Kreek olla vastanud: tema on Eesti usku.


         Kreegi päevad olid tõestus üksikisiku rollist ajaloos. Tõnu Kaljuste isiksus tegi neist päevadest sündmuse. Tema siiras sisseelamine Kreegi aega ja mõttemaailma sütitas teisi, sidus tervikuks häbeliku teadlase ja sädeleva virtuoosi etteasted. Professionaalsus ja asjaarmastajalikkus, akadeemilisus ja folkloor lõimusid üheks voogamiseks.


         Et Kreek oli vigurivänt, seda üldiselt teatakse. Läänlased teavad ka tema armsaid veidrusi õpetajana. Kui laiahaardeline oli aga ikkagi tema tegevus rahvalaulude korjajana, kuidas need tuhanded viisid kokku said, sellest sai reedesel koosolemisel päris ereda pildi.


         Kreek armastas eriliselt keerutuste ja kaunistustega viise, rõhutas Kaljuste mitu korda. Oleme harjunud ülistama oma regilaulu ürgsust ja omapära, ent just uuema rahvalaulu — mida Kreek armastas — kaasalaulmise mõnu sai kultuurimajas kogeda.


         Kõige hea ettelugemine läheks pikale, sestap mõned isiklikud muljekillud. Rein Rannapi enesekesksus võib vahel olla pisut harjumatu, et mitte öelda häiriv. Seekord olid tema improvisatsioonid ja Jaan Räätsa prelüüdide ettekanne efektsed, kaasakiskuvad ja terviklikud. Esikohal oli rahvaviis ise, mitte esitaja.


         Kreegi laulu “Ma kõndisin vainul” on Läänemaa laulupidudel palju lauldud. Eeskätt vist sellepärast, et suurem osa Kreegi loomingust käib kohalikele harrastajatele üle jõu. Piinlik öelda, aga mulle oli see laul alati tundunud liiga lihtsakoeline, kuidagi vanainimeselik ja igavavõitu. Alles nüüd, Tõnu Kaljuste käe all lauldes, sain selle miniatuuri mõttest ja väärtusest aru. Ning jälgida, kuidas juhatada koori n–ö juhatamata, vaid silmade ja sõrmeotstega, oli loomulikult omaette nauding. Ettekandega jäi rahule ka maestro Veljo Tormis, kes meenutas, et “Ma kõndisin vainul” olla olnud tema lapsepõlve unelaul.   


         Igatahes on Kreegi–usul võimas tõmme. See haaras kohaletulnud ligi kaheks tunniks jäägitult kaasa, mudilastest seeniorideni, koorilauljatest rääkimata.


         Kreegi päevade üks tõmbenumber oli ansambli Hõim ülesastumine. Kuuldus sellest oli levinud üle Eesti ja kohapeal oli päris palju friike, kes mäletavad Hõimu 1980. aasta Tartu muusikapäevadelt. Hõim tõestas: neljast palast piisab täiesti, et saada ja jääda legendiks. Kõnelemata sellest, kui paljudele hilisematele etnoroki viljelejatele on nad eeskujuks olnud. Võib–olla ka Oortile, kes andis laupäeval pärast Hõimu etteastet iseseisva täispika kontserdi, nii et kes jahedust trotsides linnuses vastu pidas, sai maitsva muusikaelamuse sõna otseses mõttes kogu piletiraha eest.


         Tegelikult oli kontserdi Hõim&Oort üks sisuline tipphetk toimunud juba enne, kui Hõim lavale tuli. Nimelt improviseerisid koos Rein Rannap (klaver) ja Tiit Kikas (viiul). Kaks üliandekat muusikut, kaks ülisuurt ego, kes väärisid teineteist täiel määral ja rikastasid lennult vastastikku teineteise mängu.


         Pühapäeval saabus katarsis. Tõnu Kõrvitsa “Kreegi vihik” koorile ja keelpillidele on maailmamuusika. Nii võimas, nii sisutihe, nii pühalik ja lihtsalt nii ilus, et võtab värinad seljale ja pisara silmanurka. Tohutu emotsioon ja tohutu vägi on selles muusikas. Nii nagu Chalice’i “Minu inimesed” võtab kokku meie vastuolulise aja, esitleb meid sellistena nagu oleme siin ja praegu, nõnda suudab “Kreegi vihik” üldistatult näidata eestlaste olemist aegade hämarusest praeguseni. Olen kindel, et see teos muutub märgiks nagu Elleri “Kodumaine viis” või Vinteri “Laul Põhjamaast”.


         Cyrillus Kreegi Requiemist on läbi aegade kirjutatud nii palju head, et siinkirjutaja väetil sulel pole miskit lisada. Pigem tsiteerida Eduard Tubinat kontserdi kavalehelt: “Ei leidu sügavamalt läbitunnetatud, suurima seesmise soojuse ja hardumusega, ent siiski rangelt tasakaalus kirjutatud samalaadilist teost eesti muusikas, kui seda on Kreegi Requiem.”


         Publik Haapsalu toomkirikus mõistis seda suurt kingitust, mille osaks pühapäeval sai, hinnata hinge kinni pidades vaikimisega, siis püstitõusmise ja pika aplausiga. Kõik oli nii õige, kui üldse olla saab.