Helilooja Toivo Tulevi muusikas on ekspressiivsus ühendatud detailitundlikkusega.


 


11. novembri õhtul leidis Niguliste kirikus aset Toivo Tulevi autoriõhtu. Kõlasid helitööd aastast 1989 kuni tänase päevani. Helilooja loomingut esitasid Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester ning solistid – sopran Kädy Plaas, kontratenor Robin Blaze ja tenor Mati Turi. Muusikuid juhatas Paul Hillier. Rahvusvaheline plaadifirma Harmonia Mundi salvestab autoriõhtul kõlanud kava ka plaadile.


Kontserdi esimest poolt raamis teos “Der Herr ist mein getreuer Hirt”, mille tekstiks oli Kornelius Beckeri 1598. aastal loodud 23. psalmi adaptsioon. Sellest teosest on kirjutatud kaks varianti ja laupäeva õhtul õnnestus publikul tutvuda mõlemaga. Alguses kõlas helitöö esimene versioon (aastast 1989), mis on loodud sopranile, viiulile ja klaverile ning tehtud paavst Johannes Paulus II sünnipäevaks. 2003. aasta versioonis olid viiulile ja klaverile lisatud koor ja keelpillid. Nii avanes äärmiselt huvitav võimalus jälgida ühe teose arengut ühest punktist teise.


 


Muide, siinkohal pole areng ehk kõige täpsem ütlus, sest see eeldaks midagi madalamat ja midagi kõrgemat. Teose “Der Herr ist mein getreuer Hirt” puhul tasuks pigem kujutleda ühest ja samast paigast eri aastaaegadel tehtud ülesvõtteid, kus kontuurid on samad, ent värvid teised. Ja tõesti, põhijoon säilis mõlemas variandis: äärmine meloodilisus, mille mõned dissonantsemad motiivid mõjusid diskreetsete aktsentidena. Tõenäoliselt moodustaski just see teos kontserdile ootamatult helge raamistiku (tõe huvides tuleb öelda, et juba teise loo ajal tahtis suurejoonelisus hinge matta).


Tulevil on äratuntavalt ekspressiivne ja detailitundlik käekiri, mida on võimatu sassi ajada ühegi teise eesti helilooja omaga. Ta puudutab oma muusikaga kuulaja hingesoppides kõige varjatumaid eksistentsialistlikke hirme ja lootusi. Kindlasti toetab väljendusrikkust teoste vormiarendus. Vähemalt esmakuulamisel tundub, et heliteosed arenevad väga aeglaselt. Iga fraasi või mõtte jaoks on helilooja võtnud tohutult aega. Veelgi enam, muusika justkui peataks aja kulu ning kohati on tabamatu, kas möödunud on minut või tund. Sellegipoolest on nendes teostes pinge. Helilooja ei kasuta selle tekitamiseks lihtsalt kõige tüüpilisemaid võtteid. Ja efekt on seetõttu ainult mõjuvam.


 


Sakraalsus andis tunda


 


Muidugi andis autoriõhtul endast taas märku helilooja kogemus vanamuusika vallas. Tulevi teostes põimuvad instrumentaal- ja vokaalliinid, moodustades puhtakõlalisi polüfoonilisi kudesid. Sageli sakraalse taustaga tekstid annavad muusikale avarama mõõtme ning sõnad ja muusika moodustavad ideaalse terviku. Sel kontserdil kõlanud teostes oli lisaks Kornelius Beckeri 23. psalmi adaptsioonile kasutatud veel tekstiridu Josquin de Prez’ sˇansoonidest, Thomas Morley madrigali, “Ülemlaulu” inglis- ja ladinakeelset tõlget ning Juan de la Cruzi poeeme.


Pole vaja vist mainidagi, et esitajad olid kõrgel tasemel ning nõudlikus Niguliste kiriku saalis kõlas kontsert väga puhtalt, puudus igasugune müra. Muide, laupäeva õhtul kõlas ka kuninganna Elizabeth II Eesti-visiidi auks kirjutatud kooriteos “Rejoice, rejoice, rejoice”. Iseasi, kas see teos just tavamõistes juubeldav oli, kuid pidulik ja avarakõlaline kindlasti.


Ei tea, kas põhjuseks oli kindla funktsiooniga ruum, aga kuulajate kohal heljus selgelt tajutav sakraalne meeleolu. Nii et kui Paul Hillieri tellimusel sündinud “Songs” õhtu lõpetas, oli järelvirvendus nii tugev, et publik istus saalis veel tükk aega hiirvaikselt.


 


Toivo Tulevi autoriõhtu Niguliste kirikus 11. novembril 2006


Kõlasid teosed:


“Der Herr ist mein getreuer Hirt”


“Jusquez Printemps”


“Leave, Alas, This Tormenting”


“Rejoice, rejoice, rejoice!”


“Songs”