Õnnega koos oleme siin oma pisikeses maanurgas. Mitte kusagil mujal ei saa inimesed minna suurde pimedasse heinasarasse, et üle ilma tuntud heliloojat oma kõrvaga kuulata ja silmaga vaadata.
Arvo Pärdi kontsert algas vaikusega. Küljeuksest sisenesid saali musta riietatud muusikud ja peauksest vaikseks jäänud külalised. Meri, tuul ja linnud jäid teisele poole küüni kahekordseid laudseinu ning vaikus tuli sisse kaasa.
Ette kanti kaheksa teost. Mälestusteos Lennartile, The Woman with the Alabaster Box, Tribute to Caesar, L’abbé Agathon, Anna Mariale, Alinale, Vater Unser ja Te Deum. Küüni otsauksele ilmusid laulmisega samas rütmis tõusvad ja langevad kirjaread, eestikeelne tõlge inglise ja prantsuse keelest. Lauluga loo jutustamine on vana memoriseerimise viis ning lugu isa Agathonist Helen Lokuta sooloesituses tungis hinge ja jäi meelde.
Kui klaveri taga võttis istet maestro isiklikult, süvenes vaikus veelgi. Esiettekandele tuli Anna Mariale ja taasettekandele Alinale. Alinat olen kuulnud mitmes väga heas esituses, ent looja enda käe all taassündivat peent kudet ei ole olnud üheski. Anna Maria puhul tuleb oodata uusesitusi, latt on seatud väga kõrgele. Te Deum oli ettearvatult uhke lõppakord. Aplaus tuli seistes.
See ühest südamest mitmesse kandunud muusika jääb minusse väga pikaks ajaks – mina jään sellest elu aeg vaikima.