NYYD-ansambli kontserdikavad ei ole kunagi möödaminnes, niisama tehtud. Seal on enamasti mingi pisike intriig või provokatsioon ja natukene teatrit. Seekordne kava seadis kõrvuti Robert Schumanni öömuusika ja saksa avangardi tuntud tembutaja Mauricio Kageli «Keskööpala» (Kageli poolt meelega valesti kirjutatuna – «Mitternachtsstük») – noore Schumanni kirjanduslike katsetuste alusel loodud teose.
Linnateatri hämar «must kast», keskse Kageli loo teatraalsus ja kogu kava läbiv õhtu- ning öömuusika aura sidus koorikõla ja kammermuusika vormid sundimatult ühte kimpu.
Pealetükkimatu kõlapilt
Kontserdi lavastuslik atmosfäär mõjutas silmnähtavalt ka muusikategemist: kogu kava kõlapilt oli intiimne, pealetükkimatu, nii koori- kui ka orkestripartii, Schumanni «Klaverikvintett» ja Kageli «Keskööpala» kõlasid pehmetes, sumedates toonides.
Ilusaim «koht» oli ilma kahtluseta Schumanni «Klaverikvinteti» tähendusrikkaid katkestusi tulvil marsirütmis II osa esitus. Teose kiire käiguga teises pooles (III ja IV osa) kippus vurisev motoorika paraku ajuti muusika väljendusrikkust lämmatama.
Suurvorme ääristasid väikevormid: Schumanni klaveripala «Õhtulaul» kõlas Ferrucio Busoni seades klarnetile ja keelpillikvartetile ning «Öölaul» koorile ja orkestrile Tõnu Kõrvitsa seades.
Tänapäevane seade paneb muusikale oma märgi külge: Kõrvitsa instrumentatsioon tõi Schumanni romantilisse «Öölaulu» ekspressionistlikke ja võõritavaid aktsente. Kava keskpaika kaunistanud Tõnu Kõrvitsa «Head ööd» (1998) klaverile, viiulile ja tšellole oli ilus lõpetatud vormiga pisipala, mis mängis meloodilise ja kõlalise väljendusega.
Selline stiil on nagu delikaatne väljendamise ja varjamise mäng. Meloodiline alge peidab alati afekti, kõlakoloriit toob mängu vaatleva pilgu.
Teatraalsusega muusika
Mauricio Kageli 1980. aastatel loodud «Keskööpala» aluseks on noore Robert Schumanni proosaminiatuurid, tegelasteks elu ja surma üle arutlevad persoonid Selene, Gustav ja Prints.
Lopsakas tekst pakub stseene surnuaias ja kirikus, suudlust luukerega ja veinijoomist hommikuni, kõneleb kuupaistest, vaikusest, pimedusest ja hõõguvast läänetaevast.
Kageli serveeringus kõlab see kõik hauataguse häälega loetuna, täienduseks ja kaunistuseks koomiliselt üliteatraalsed koori- ja orkestrirepliigid. Selline võõritatud teatraalsus muidugi nõuab ka pillimängijatelt ja koorilt näitlejameisterlikkust intoneerimises
Iseasi seegi, kas Kageli pakutud metatasandi vaatepunkt – kompileerimine ja kommenteerimine, muusika muusikast, kultuur, mis «sööb» kultuuri – praeguses, kommenteerimisest ja töötlustest tulvil kultuurisituatsioonis enam nii huvitav ongi.
Kui kommenteerimist on üleliia, siis tahaks nagu rohkem ehedust, seda, mis on «päris». Need pärishetked olid seekord Robert Schumanni «Klaverikvinteti» salapärases marsirütmis teise osa esitus, Toomas Vavilovi kauni klarnetisoologa Schumanni «Õhtulaul» ning Tõnu Kõrvitsa miniatuur «Head ööd».
Kontsert
NYYD Ensemble, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Olari Elts
Schumann-Abend: Robert Schumann, Mauricio Kagel, Tõnu Kõrvits
6. märtsil Vanalinnastuudios