Kammerkoori kavas olid seekord mitme sajandi vanamuusika ja Arvo Pärdi teosed. Vana liturgiline mitmehäälsus oma kasin-kargete väljendusvahenditega kipub liigaukartliku lähenemise korral ka monotoonsena mõjuma.
Paul Hillieri käe all lõi enamik teostest pärlina särama. Kontserdil tulid esile tema «autoristiili» kõige kaunimad küljed: tämbrivärvides helkiv ja vabalt voolav, kohati lausa mänglev kõlapilt.
Oreliteosed Pärdilt
Perotinuse Pühale Stefanusele pühendatud teose «Sederunt Principes» kõlamuster näiteks vibreeris otsekui mõnel instrumendil mängitud minimalistlik teos. Muljet süvendasid helisevad ladina vokaalid ja efektselt väljamängitud tonaalse tugipunkti muutused.
Kontrastiks oli kavas mitu neitsi Maarjale pühendatud, akvarelses ettekandes ülistusteost.
XV sajandi anonüümse inglise autori miniatuurile «Beata viscera» andsid ilmet õrngraatsilised sopranikõlad. Ka XV–XVI sajandi inglise helilooja John Dunstable’i Püha Vaimu kutsuv «Veni Sancte Spiritus» tõi esile hapra kõrgregistri (sopranid, tenorid).
XV–XVI sajandi prantslase Jean Moutoni teoses «Nesciens mater» valitsesid selged pehmed meloodiakaared. XVI–XVII sajand autori Tomas Luis de Victoria teosele «O magnum mysterium» andis keerukam harmooniakeel juba rangema vormi. Ka esituses sai see majesteetlikult selge arenduse.
Arvo Pärdilt kõlas koorimuusika sekka paar oreliteost – «Trivium» ja «Pari intervallo», kus autor imetleb lihtsate helijärgnevuste ilu. Tundub, et lihtsuse-hardus kui selline on vanamuusika esitusest aja jooksul siiski taandunud.
See käib ka samast allikast ammutanud Pärdi kohta. Inglise organist Christopher Bowers- Broadbent mängis tema oreliteosed üsna liikuvaks ja pretensioonituks, vältides tavapäraseid pühalikke venitusi.
Tegelikult «rikub» Arvo Pärdi oma uuemas muusikas ka ise juba mõnda aega oma stiilimüüti. Tema neitsi Maarjat kiitvas «Salve Reginas» (2002) mõjuvad väntoreli kõlad ja kohati valsilik või barkarooli meenutav orelipartii delikaatse stiilivallatusena.
Tantsisklevad kujundid vürtsitavad ka Pärdi varasemat, Püha Ambrosiuse ja Püha Augustinuse ühist jumalaülistust vahendavas teoses «Doppo la vittoria» (1996/1998). See eriti täpselt teksti «lavastav» teos sai ka väga ilmekalt «lavastatud» ettekande.
Omas elemendis
Üks Pärdi uuema muusika tunnusjooni on leebelt hõljuvate modaalsete meloodiakujundite ja funktsionaalharmoonia võimukate tunglevuste kokkusobitamine. Tema orelipartiiga kooriteoses «Littlemore Tractus» (2000/2001; John Henry Newmani Littlemore’is peetud jutluse tekstile) mõjub selline kahetine loogika üsna ebaveenvalt. Põhjus on lihtne: iga stiilimärk tekitab teatud ootusi muusika kulgemise suhtes.
Kui mitu märki konkureerivad, siis tekib ootuste vastuolu Aga tolle sünteesimistööga võib ka vastupidi olla: Pärdi töös nimega «Nunc dimittis» («Issand, nüüd lased sa oma sulasel lahkuda»; 2001) oli tulemus kooskõlaline, aga ka põnev: meloodialiikumised värvisid muusikasse kippuvat akordikat leebelt, kuid tähendusrikkalt.
Pole kahtlust – vanamuusika on Paul Hillieri oma element. Eluta noodikirjast leiab ta sel puhul seniolemata värvid ja poeesia üles. See käib valdavalt ka vanast muusikast inspireeritud Arvo Pärdi kohta.
Kontsert
Eesti Filharmoonia Kammerkoor
dirigent Paul Hillier
Christopher Bowers-Broadbent (orel, Inglismaa)
Arvo Pärt, Perotinus, John Dunstable, Jean Mouton, Tomas Luis de Victoria
17. augustil Tallinna Toomkirikus