Helena Tulve on üks silmapaistvamaid kaasaegseid eesti heliloojaid. Rahvusvaheliselt Heliloojate Rostrumilt tõi Helena tänavu esimese eestlasena koju peavõidu. Järgmisel aastal tema teosed konkursist enam osa võtta ei tohi, kuna Rostrumi korraldajate sõnul on Helena nüüd juba rahvusvaheliselt tunnustatud helilooja.
Muusikaga on Helena tegelenud juba varajasest lapseeast peale. Ta õppis Tallinna Muusikakeskkoolis klaverit, kuni teismeliseeas tekkisid kätega probleemid ja tuli seetõttu uus eriala valida. “Ma valisin muusikateooria, kuna mind tegelikult vaikselt huvitas muusikakriitika. Sel erialal oli kohustuslik ka aasta kompositsiooni õppida ja nii ma sattusingi Alo Põldmäe juurde. Mulle hakkas komponeerimine kohe meeldima, nii et peale keskkooli lõpetamist oli juba asjade loomulik käik minna seda Konservatooriumisse edasi õppima,” räägib Helena.
Konservatooriumis oli Helena Erkki-Sven Tüüri ainus õpilane. Helena peab oma tolleaegsest õppejõust väga lugu ja usaldab tema arvamust seniajani. “Ta oli nii huvitav inimene. Ma usun, et ta on mind mõjutanud isiksusena sama palju kui muusikuna. Meie tunnid ei toimunud just väga sageli, aga need olid see eest väga pikad. Me kuulasime ja analüüsisime hästi palju muusikat ja ta rääkis mulle olulisi asju. Mulle meeldib väga ka tema looming. Need probleemid, millega me muusikas tegeleme, on sarnased, aga meie lähenemised ja fookused on võib-olla erinevad.”
Helena kontsiaegne klaveriõpetaja Madis Kolk soovitas noorel heliloojal kindlasti välismaale edasi õppima minna. Peale Konservatooriumi teist aastat sõitiski Helena koos abikaasa Jaan-Eik Tulvega Prantsusmaale. Jaan-Eik astus Pariisi Rahvuslikku Kõrgemasse Muusika ja Tantsu Konservatooriumisse gregoriaani koori dirigeerimise erialale ja Helena asus endale Prantsusmaal õppimisvõimalust otsima. Aasta hiljem sai temast Pariisi Rahvusliku Regionaalkonservatooriumi Jacques Charpentier’ kompositsiooniklassi õpilane.
Helena sõnul on prantsuse koolisüsteem eesti omast üsna erinev. Kõrvalaineid on vähem ja pühendutakse rohkem oma erialale. Erialatund oli korra nädalas ja kestis hommikust õhtuni. Selle käigus orkestreeriti koos, kuulati ja analüüsiti muusikat. Kõigi kursusekaaslaste töid vaadati koos läbi. Helena arvates oli see üks õpetlikumaid protsesse. Palju sa ikka jõuad kooli ajal ise kirjutada ja kas õppejõul just sulle midagi öelda on, aga teiste töid vaadates näeb, kuidas keegi midagi lahendanud on ja millised on õppejõu näpunäited või reaktsioon sellele.
Esialgu oli Helenal Prantsusmaal üsna raske kohaneda. Võõras kultuur ja temperament. “Prantslastele on kõik see hirmus oluline, mis käib suu kaudu – jutt ja söök ja jook,” meenutab Helena esimest aastat Pariisis. “See oli ehk kõige harjumatum, et nii palju tuleb endast välja anda. Prantslastel on kombeks omada seisukohta absoluutselt igas asjas. Neil on igas olukorras oma arvamus ja argumendid kohe varnast võtta. See oli alguses minu jaoks väga šokeeriv. Ma ei saanud aru, kuidas on võimalik, ilma et oleks üldse jõudnud veel süvenedagi, juba omada seisukohta, argumenteerida ja julgeda öelda, et vaat siin on kolm aspekti selle asja juures… Aga neid on nii koolitatud, et väga oluline on ennast väljendada hästi kiiresti ja selgelt. Ja seal tuli sellega kohaneda, õppida asju lennult haarama ja nägema kõike laiemalt. Samas – neil on küll oma arvamus, aga kuna see ei ole nii läbimõeldud, siis see võib teinekord olla väga pealiskaudne.”
Helena ja Jaan-Eik veetsid Prantsusmaal veidi üle kuue aasta. Praeguseks on nad juba hulga rohkem aastaid Eestis tagasi ning kasvatavad muusikutöö kõrvalt kolme last. Vanem poeg Jakob on üheksa-aastane, Nathan kaheksa ning kõige noorem, Eliann, kuus aastat vana.
“Eks minus oli natuke trotsi ka, et mis siis, et mul on lapsed, see ei takista mul tööd teha, kui ma suudan ennast organiseerida,” räägib Helena. “Peaasi on neid asju tasakaalus hoida, et lapsed töö pärast ei kannataks ja vastupidi. Muidugi see pole kerge. Eks ma kasutan abi ka ja perekond on suureks toeks. Me oleme abikaasaga mõlemad vabakutselised ja püüame aega jagada. Üldiselt me pole eriti head organiseerijad ja planeerijad. Aga kuidagi oleme hakkama saanud. No vaatame kui lapsed paari aasta pärast vanemaks saavad, ehk siis ilmnevad mingid vajakajäämised,” muigab Helena. “Mulle tundub, et lapsed ikkagi kohanevad selle konkreetse perekonna elu ja tingimustega, kuhu nad on sündinud ja reageerivad vastavalt, on näiteks iseseisvamad.”
Helena arvab, et helilooja amet on töö nagu iga teinegi. Kui teised naised saavad laste kõrvalt tööl käidud, siis miks tema ei peaks saama. Keeruliseks peab Helena hoopis seda, et helilooja töös tuleb tal olla iseenda ülemus. Iseenda kamandamine on oskus, mis Helena arvates tuleb tasapisi. Tellimustööde puhul mobiliseerivad teda tähtajad. Helena on õppinud muusikale kontsentreeruma ka laste möllu keskel. Kui ikka kirjutada tuleb, siis ei takista teda ka see, kui teises toas potte-panne kokku lüüakse. Sellest hoolimata eelistab Helena komponeerida üksi olles. Head võimalust pakub selleks loengute vahel tühi klaveriga klass Eesti muusikaakadeemias, kus Helena on juba neljandat aastat lektoriks.
“Ma kardan, et lapsi mul ei jätkuks kannatust õpetada,” ütleb Helena. “Aga kui vastas on täiskasvanud inimene, siis see võib olla väga huvitav ja endale ka õpetlik. Mulle on väga toredad õpilased sattunud, kelle hulgast on tulnud ka häid sõpru. Mul on ju praeguseks juba paras ports bakalaureusega lõpetanud õpilasi.”
Helena käest on nende aastate jooksul läbi käinud kümmekond noort heliloojat. Õppejõuna arvab ta, et mõne õpilase puhul on see ilmselge, kellest võib midagi märkimisväärset tulla. Teiste puhul võtab avanemine kauem aega ja pärast on meeldivaid üllatusi. Helena ise nimetab seda õppimise aega “švammi perioodiks”, sest siis inimene muudkui kogub kõike endasse ja ladestab kihtide kaupa. Välja andmise aeg algab hiljem. Helena Tulve võib oma õpilaste üle õigustatult uhkust tunda, sest nende hulgas on ka tänavuse Rahvusvahelise Heliloojate Rostrumi noortekategooria võitja lätlanna Santa Ratniece ja kolmanda koha pälvinud eestlanna Tatjana Kozlova.
Helena arvab, et need ajad on möödas, kui naistel kultuurimaailmas raskem oli läbi lüüa kui meestel. “Mõtlemine on nii palju muutunud, et mingis mõttes on praegu ehk naisena isegi kergem,” arvab helilooja. “Ma arvan, et tänapäeva mehed tunnevad naiste loomingu vastu huvi kas või juba selle pärast, et nad oskavad endas näha selle meheliku kõrval ka naiselikku poolust ja põnev on ju avastada seda külge, mida endas vähem on.”
Helena jaoks on naisheliloojate festivalid ja konkursid täiesti arusaamatu nähtus. Tema arvates helilooja on helilooja ning ääretult rumal on vahet teha sellel pinnal, kes on mees ja kes on naine. Hea muusika ei muutu sellest paremaks ega halvemaks, mis soost on autor. Helena Tulvel tellimusi jätkub ning tal on pea kaks aastat ette teada, kellele ja mida ta kirjutama hakkab.
Noorel heliloojal on seljataga väga tihe aasta. 16. juunil esilinastus Tallinna Linnateatri Taevalaval Eesti Filharmoonia Kammerkoori ja orkestri esituses Helena tuliuus kammerooper “It Is Getting So Dark”. Lisaks sellele on Helenal olnud teisigi töid, nende seas muusika Sulev Keeduse filmile “Somnambuul”. “Seal filmi lõpus on ka üks Helin-Mari Arderi laul, mis võib-olla vaatajale sellest filmist rohkem meelde jääb. See on tema enda kirjutatud,” möönab Helena tagasihoidlikult.
Helilooja käis juba võtete ajal olustikku nuuskimas, aga komponeerima asus siis, kui oli juba näinud monteeritud materjali. Veel ei olnud teada, kuhu täpselt muusika läheb ja kui palju seda olema saab. Helena ülesandeks jäi kirjutada erineva meeleolu ja intensiivsusega lugusid. Seda, kuhu need sobitati, nägi helilooja alles kinos ja oli režissööri tehtud valikutega igati päri.
“See oli minu jaoks väga huvitav töö,” ütleb Helena. “Ma pole kunagi varem ühelegi filmile muusikat kirjutanud ja kogu see tööprotsess oli niivõrd erinev sellest, kuidas muidu komponeerin. Heliloojana olen harjunud olema vastutav teose terviku eest. Filmi puhul haldab kogu seda vormi režissöör, nii et tundsin ennast üsna väikse kuldse lehekesena siili seljas. Siil muudkui rühib oma rada, mina lähen temaga lihtsalt kaasa ja saan oma käega lisada ühe juti sellele teekonnale. Õnneks mulle tundus, et minu meelelaad haakus päris hästi Sulev Keeduse maailmaga ja tänu sellele oli hea kirjutada. Ma kardan, et ma ei sobiks igale filmile muusikat tegema.”
Ehkki aega selleks napib, on Helenal muusika kõrval veel üks suur kirg – lugemine. Eriti huvitavad teda raamatud, mis käsitlevad inimkäitumise erinevaid tahke, tavasid ja müüte. Hiljuti luges Helena Claude Lévi-Straussi antropoloogilist teost “Nukker troopika”. Kui pikem bussisõit ees, haarab Helena riiulist mõne raamatu teepeale kaasa. Lugemisest ammutab helilooja ainest ka muusika kirjutamiseks. Teinekord on see just mõni sõna või kujund, mis kummitama jääb ja mõtte uue heliteose suunas liikuma paneb.