16. juunil esietenduvad Tallinna Linnateatri Taevalaval kaks oriendi-teemalist kammerooperit, esitajaks Eesti Filharmoonia Kammerkoor, solistid ning kammeransambel.
Esmakordselt saab Eestis kuulda Benjamin Britteni 1964. aastal loodud lühiooperit “Curlew River” ning Helena Tulve uhiuut heliteost “It Is Getting So Dark”.
Liturgiline ooper “Curlew River” (“Koovitaja jõgi”) põhineb jaapani näidendil “Sumidagawa”, millest Benjamin Britten 1956. aastal Tokyo visiidil vaimustus. Heliloojat vapustas no-teater oma pantomiimilaadse tantsu, muusika, maskide ja eranditult meestest koosneva trupiga sedavõrd, et ta palus lõuna-aafriklasel William Plomeril kirjutada libreto ooperile, mida võiks jaapani keskaegsete näidendite stiilis ette kanda.
“Ka minu jaoks pakkus selle projekti puhul huvi pigem selle teose vorm kui lugu ise,” räägib Linnateatri lavastaja Mart Koldits, kelle ülesandeks on koorilauljad Britteni ooperis näitlema panna. “Ma olen ise no-teatrit näinud, korra isegi elavas ettekandes, ja arvan, et draamanäitleja tuleks maskiga võib-olla isegi raskemini toime kui laulja. Mask eeldab teatud kehahoiakut, hingamist ja energiat, mis lauljatel on olemas.”
“Curlew River” on esimene Britteni kolmest kiriklikust mõistujutust, kus loo esitajateks on keskaegsed mungad. No-teatrile omaselt kannavad kõiki osi ette mehed. Hullu naise osas soleerib Mati Turi. “See on väga kanooniline lugu kristlikust halastusest,” võtab lavastaja kokku.
Helena Tulve esiettekandele tulev “It Is Getting So Dark” (“Läheb nii pimedaks”) on lühiooper, mis on helilooja sõnul kirjutatud dirigent Paul Hillieri tellimusel spetsiaalselt selleks, et seda Britteni ooperiga ühel õhtul esitada. Kuna “Curlew River” on mõeldud esitamiseks ainult meestele, Eesti Filharmoonia Kammerkoor on aga segakoor, jäi Tulve ülesandeks komponeerida teos naishäältele. Helilooja valis kahe ooperi ühiseks nimetajaks Jaapani ning leidis raamaturiiulilt üles ühe naiselikuma teose selle äärmiselt meestekeskse riigi kirjandusloos, Sei ShoÆnagoni “Padjaraamatu”(“Makura no SoÆshi”). Tegemist on 10. sajandist pärit Jaapani keisrinna Sadako õuedaami märkmevormis päevikuga.
“Valisin sellest väga mahukast teosest need tekstid, mis ei kõnele niivõrd sellest ajast ja kohast, kuivõrd inimestest ja elust üldiselt,” räägib Helena Tulve.
Lisaks laulule ilmestavad Tulve lühiooperit mitmed huvitavad abivahendid – konjakiklaasidest pakkepaberini välja. “ShoÆnagoni märkmed on nii värvikad ja kõnelevad nii palju detailidest, kuidas asjad lõhnavad või kõlavad, et see inspireeris mind kasutama lisahelisid,” seletab oma ideed helilooja.
Eestikeelne tõlge, mille on teinud Maarja Kangro ja Anu Lamp, hakkab muusikaga paralleelselt jooksma ekraanil. Peale selle ilmestavad ooperit Iir Hermeliini lavakujundus ja Tarvo Hanno Varrese slaidilõigud. Teose on lavale seadnud Anu Lamp. 17. juunil etendub Tulve ooper Baltoscandali raames Rakveres.