Eesti Filharmoonia Kammerkoor Paul Hillieri juhatusel 14. III Niguliste kirikus, kavas Sergei Rahmaninovi “Öine jumalateenistus” op. 37. Solistid Iris Oja (alt) ja Mati Turi (tenor), külalisena Vladimir Miller (basso profundo).
Seos vanavene kirikuliturgiaga tekib otsekohe, ülimadalad bassihääled loovad selle juba esimestel hetkedel. Silme ette kerkivad palveile keskendunud mungad ja viirukisuits. See teos on justkui teekond ajas tagasi suisa varakristlikesse aegadesse, mingi “algse kristluse” jõud ja vägi on selles muusikas sees. Võib-olla annab teosele niisuguse sisendusjõu ortodoksi kirikulaulude osav sidumine originaalloominguga: seosed ja üleminekud on nii sujuvad, et jääb peaaegu hoomamatuks, kui “tunnel” viib ühest ajastust teise. Ent mingi XX sajandi joon liitub siiski ürgjoonte juurde. Võib-olla on see midagi koorifaktuurist, soojad kõlavärvid, mis algsele kirikulaulule on liialt “võõrad” (sest see järgib ju pigem gregoriaanlikku lineaarset, selgemat joonist, ent kõlavärv lisab pigem sooje harmoonilisi helimassiive). Eri ajastute mosaiigikildudest moodustub tervik. Nagu linnaarhitektuuris, kus uus kõrvuti vanaga. Ent siin teoses pole need lihtsalt ruumiliselt kõrvuti asetatud, seosed on veelgi peenemad ning läbimõeldumad. Eesmärgiks on tervik, milles detailid kokku sobivad.
Niguliste akustika on säärasteks a cappella meditatsioonideks üsnagi sobiv: pikk reverberatsioon toob madalate bassinootide võimsuse veelgi rohkem esile, laskmata neil kiirelt hääbuda; nii on tunne, kuulamisemotsioon veelgi võimsam. Sügav, ülimadal basso profundo loob tõesti mulje sajandite tagant kostvast võimsast munkade palvusest. Tundub tõesti, et dirigent Paul Hillieri ootused Vladimir Milleri suhtes on igati õigustatud. Eks näis, kas peatselt plaanitav plaadistus ka teistest selle teose varasematest salvestustest kuidagi eripäraselt meelde jääb.
Niguliste akustika avaldab aga mõju väga mitmel moel: naishäältel kiiremad faktuurijoonised kipuvad teose algupoolel vahest aga ruumiakustika mõjul liialtki ühte sulanduma, uued joonised lisanduvad kiiremini, kui eelmised õhust “kustuvad”. Selguse ja helimassiiviga manipuleerib aga ka helilooja, juba teadlikult. Siin annab akustika ainult uusi lisanüansse. Joonte selgus hajub pisut pikalt kajavate võlvide vahel. Tulemuseks on mõnikord ka hajus tervik, millele iga uus noot (alias pintslilöök) lisab uue tooni. Nagu akvarell. Udusse maalitud palve.
On momente, mis akvarelsetest soojadest toonidest kirkamalt “kõrgemale” tõusevad, kulmineerudes säravaks palvuseks. Ent mingisugune haprus ja tundlikkus on selles muusikas siiski sees. Elu kui habras mööduv hetk, mis võib kohe puruneda. Või teisipidi mõeldes: teos kui habras hetk, mis hääbub olematusse niipea, kui kustub ka viimane noot. See on see muusika paradoks, et muusika “ärkab” tõeliselt “ellu” vaid elavates, kõlavates nootides. Muusikalised palved kustuvad sel hetkel, kui need on lausutud. Ent helgus ja selgus jääb.