Eesti Filharmoonia Kammerkoor ja Tallinna Kammerorkester 7. III Tallinna Metodisti kirikus Paul Hillieri dirigeerimisel.


 


Kirkaid hetki, mil endasse süüvida ja mediteerida, pole just palju. Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert oli kahtlemata üks võimalusi mõttevaimu palvele ja sakraalsusele lähendada. Vähemalt tõotasid vaimuotsinguid ja -leidmist enamik kavas olnud teostest: Bachi motett “Jesu, meine Freunde” ja armastatud kantaat nr. 140 “Wachet auf, ruft uns die Stimme” ning Stravinski “Cantata”.


 


Erandiks oli vaid kontserdi teise poole avalugu, Ameerikas kirjutatud “Dumbarton Oaks”. Suisa filmilike karakteritega kammerkontsert, mille ilmekatest teemadest pillimängijad ilmselget lusti tundsid. Pealtnäha “kergele muusikale” lähenev teos, mis sisuliselt selgemini ja kergemini hoomatav nii kuulajaile kui ka mängijaile. Jazziliku kerguse taga varjab end aga stravinskilik orkestratsioonipeenus. See Stravinski külg pole ehk ülemäära eksponeeritud. Rohkem oleme harjunud opereerima mõttepaaridega Stravinski – “Kevadpühitsus”, Stravinski – neoklassitsism… “Kerge muusika” mõjutused leiavad visa vastupanu – või vähemalt nende tunnistamine. Uudis see aga pole. Võtame või Mahleri. Temagi proovis tollaseid lööklaule oma loomingus järele.



Mõni aeg tagasi tõstatas üks terane muusikast mõtlev inimene küsimuse, et miks nõnda palju on loodud muusikat, mis tungleb kusagile “ära”, otsides väärtusi ja pidepunkte mingi ähmase “sealpoolse” või “kõrgema” substantsiga. Nagu kardaksid loojad oma loominguga reaalsuses viibida. Kui järele mõelda, näis probleemiasetus õige ja huvitav. Siinkohal on just täpne tõehetk seda küsimust meenutada, kuna “Dumbarton Oaks” on just näide vastupidisest mõtteviisist, kuidas ilmalikust olemisest “kinni hoida”, väärtustades ja eelistades “kohalolemist”. Ei mingit hõljumist sakraalsetes ilmasfäärides. Ent kõnekalt puudutav samas ikkagi. Kuulajat puudutavad mõlemad teed. Ainult üks neist läheb eituse, põgenemise suunas. Maailmast distantseeruv sakraalsus on aga kummalisel kombel isegi selgemini mõistetav ning kunstnikele loogilisem tee; oma olemuse või loominguga on nad nii või teisiti üldises mõttepildis “vähemuse” esindajad. Mis on elitaarne ja sakraalne, ei saagi olla üldlevinud ja populaarne.



Kõrvalepõikena – Stravinski teose “Dumbarton Oaks” pealkiri viitab peentele ameerika kunstimetseenidele, kes oma pulma-aastapäevaks temalt teose tellisid. Kus on need tänapäeva metseenid, kes oleksid nõnda suurejoonelised? Tunduvad ehk liiga “kõrged huvid” olevat – kunstist lugupidamine on madaldunud süntesaatoripopiks, harras hingepalve kassaaparaatide mündikõlinaks. Poolfabrikaadid ja kiired pakendid, et avaneksid kergesti. Palvet pole nii lihtne avada.
Seetõttu justkui ei sobi ka palve tänapäevase mõtlemise konteksti. Palve nõuab süvenemist. Tööd iseendaga. Bachi ja Stravinski muusikalised palved väljendavad ometi sama teed, kuigi erinevalt, loojate ajastule iseloomulikult, ajastuomases (heli)keeleski. Kultuuripagas on inspireerinud hilisemat. Stravinski ja Bach leiavad ühisosa ka lihtsalt vormiskeemides ja polüfoonias. Heakõlaline helgus ja vokaalpartiide paindlik ilu särab teoste esituseski esiplaanile.