Eesti Filharmoonia Kammerkoor Paul Hillieri juhatusel toob kuulajateni Sergei Rahmaninovi, vene viimase romantikust helilooja spirituaalse 15-osalise suurteose, mis põhineb vene ortodoksi kiriku liturgilistel palvetekstidel.
Pärast kontserte Nigulistes ja Rakveres lindistab selle a capella kirikumuusika Harmonia Mundi plaadifirma poolt, olles sisuliselt mõtteline järg eelmisele 17.-18. sajandi kirikumuusikat tutvustavale kogumikule “The Powers of Heaven”. Harmonia Mundi ja Paul Hillieri koostöös on sündinud ka plaadisari “Baltic Voices”, mis kandideeris eelmisel hooajal ka koorimuusika Grammy’le.
Paul Hillier, kuidas tekkis idee Sergei Rahmaninovi “Vesprid” kavasse võtta?
Tegu on lihtsalt niivõrd suurepärase muusikaga! Mulle on Rahmaninov alati väga sümpaatne olnud, eriti tema sooloklaverile kirjutatud palad ja laulud. Maailma koorimuusika traditsioonis on see väga oluline teos, mulle tundus, et on õige aeg see Filharmoonia Kammerkooriga ette võtta.
Kas see suurteos on raskem dirigendile või koorile?
Seda on keeruline seletada. Dirigendil lasub siin pigem intellektuaalne vastutus, koor aga peab ju lõpuks selle ette kandma, nii et raske on see mõlemale. Kuna tegemist on väga mahuka teosega, siis on prooviperiood eriti oluline, hulk teksti ja palju noote, nii et meil on veel kõvasti harjutamist.
Mille poolest teie interpretatsioon erineb eelnevatest “Vesprite” esitustest?
Nii vist ei saagi konkreetselt öelda, et ma kuidagi teadlikult midagi uut püüan teha. Teadlikust lähenemisest on muusika puhul raske rääkida, sest iga muusikapalaga tekib side, muusika tulvab inimesest läbi, saades nii juurde ainulaadseid kvaliteete. Iga kord, kui uue asja kallale asuda, võib juhtuda, et tuleb midagi kordumatut. Midagi uut teha ei ole eesmärk omaette, see juhtub niikuinii.
Maailmas on väga paljud koorikoosseisud “Vespreid” lindistanud. Milleks veel?
Arvan, et see koor suudab vene liturgilist muusikat väga eriliselt esitada. Eestipärane lähenemine peaks meie ettekanded ainulaadseks tegema küll. Pealegi on keel neile suupärasem ja tuttavam kui teistele Euroopa kooridele. Ma tahan, et nemad selle sisse laulaksid, sest tegelikult ei ole ma veel kuulnud mind täiesti rahuldavat lindistust.
Kas on olemas nõudlus vene liturgilise kirikumuusika järele?
Kindlasti, ma arvan, et huvi on eriti suur just Lääne-Euroopas, mille suunas Eestigi liigub.
Kuidas Peterburi bass Vladimir Miller kooriga kokku kõlab?
Basso profundo on selle teose juures ülioluline, seepärast kutsusingi külalisena Vladimiri. Ta on hädavajalik instrument, mis sest, et meil on head bassid olemas, kuid ilma temata ei saaks olulisi aktsente kätte ja ettekanne poleks mõeldav. Ta on väga tugev soololaulja, lüüriline bass ning tema esindatud vene traditsioon teeb kogu tulemuse, ma loodan, veelgi nüansirikkamaks.