Eesti Filharmoonia Kammerkoor ei ole mõni tüüpiline linna lauluklubi ja nende tekitatud kõla ei ole omane enamikule kooridele. Viimane selgus kohe esimesest akordist, mis kajas läbi Spauldingi auditooriumi – rikkalik, sügav ja hingeläbistav kõla. Koori lauldav muusika on suuremale osale ameeriklastest tõepoolest võõras. Paljudele manab koori nägemine esile mälestused suitsusaunast, kartulipannkookidest ja Eesti linna Tallinna suurepärasest arhitektuurist. Kuid nendel, kes ei ole kunagi Baltimaades käinud, oli raske lääne kuulajale nii võõrast muusikat kuulata.
Soomlase Einojuhani Rautavaara “Suite de Lorca” oli lihtsalt kummaline teos. Sopranid huilgasid ülemises registris nagu tuletõrjeautod, samal ajal kui ülejäänud koor alumises registris dissonandis põrises. Sellised kriiskavad ja äärmuslikult kakofoonilised osad vaheldusid äkitselt täieliku vaikusega, mis osutus häirivaks kontrastiks. Teose lõpus kõlanud “y-e-u-o-p” häälitsus, mis meenutas masina kinnikeeramist, mõjus lausa šokeerivalt.
Publiku hulgas oli märgata segadusse aetud nägusid, mina nende hulgas. Kas selline ongi Baltimaade muusika? Kas erinevate meloodiavabade lõikude kogumit saab nimetada lauluks? See küsimus jäi terveks õhtuks õhku rippuma.
Küsimärgi all ei olnud mitte koori andekus, vaid kava valik. Koori juht ja dirigent Paul Hillier oli valinud laulud, mis nihutasid normaalse “muusikategemise” piire. Ta oleks nagu kaasaegse muusika elu kallale kippunud. Kuid 1973. aastal loodud “Suite de Lorca” vastandus teravalt traditsiooniliselt kõlava looga “Gloria Patri” 1988. aastast.
“Gloria Patri” viis laulu said koorile lunastuseks. Too viiest erinevast teemast koosnev lugu oli hämmastavalt hea. Teose alguses kõlav meloodia osutus õhtu esimeseks. Koor laulis keerulisi kaanoneid, sujuvad häälepartiid haardusid teineteisega ja kajasid maagiliselt. Kooril ei olnud ühtegi “nõrka lüli”. Iga laulja tundis oma partiid ja ilmutas talenti teose mitmetahuliste harmooniate ületamisel.
Hääled ühinesid vägevaks kõlaseinaks. “Gloria Patri” viie laulu vahele jäid vaikusehetked, mis said kasvulavaks uutele teemadele ja nende crescendodele. Koori dünaamiline kontroll oli hämmastav. Muusika teispoolsust aitas rõhutada koori võime silmapilgu vältel jõuliselt valjust salapäraselt vaikseks muutuda.
Koor, kelle solistid ja eri häälerühmad suudavad ilma instrumentaalse toetuseta oma osa alustada ning kes terve grupi sisse astumise järel õiget helistikku suudab hoida, annab tunnistust hämmastavast musikaalsusest. Need inimesed olid läbi ja lõhki muusikud.
Igale lauljale viidi kontserdi lõpul roos, inimesed tõusid püsti ja applaus oli tormiline. Vaatamata koori vaieldamatule andekusele ei mõistnud ma publiku niivõrd entusiastlikku vastuvõttu. Kui olin vestelnud paljude kuulajatega, sai mulle selgeks, et kõigil oli eelnev kogemus balti või ida-euroopa muusikaga, kas siis õpingute, reisimise või päritolu kaudu. Kuid neile, kel eelnev kuulamiskogemus puudus, osutus kontsert segunenud tunnetega elamuseks. Talenti oli lihtne hinnata, kuid muusika ise osutus nautimiseks veidi keerukaks.