Mida nad õieti Läänemere vetele juurde lisavad? Sellist küsimust esitavad endale kindlasti need, kes on jälginud viimastel aastakümnetel maailma klassikalise muusika areeni. Sest nõnda paljud tuntud muusikud pärinevad just sellest piirkonnast. Alustades isikupärasest läti viiuldajast Gidon Kremerist ja lõpetades kohkumatu soome dirigendi Esa-Pekka Saloneniga, tunduvad Baltimeremaad olevat kasvulavaks tänapäeva huvitavamaile muusikategelastele.
Eriti tuntakse Baltimeremaades uhkust oma kooride üle. Rootsi Raadio Koor ja Peterburi Riigiakadeemia koor (kes esines NY-s eelmisel nädalal) on mõlemad oma ala tipud. Sama peab ütlema Eesti Filharmoonia Kammerkoori kohta, kes esines oma kuulsa dirigendi Paul Hillieri käe all kolmapäeval Orensanz Centeris. Õhtu vene muusikaga mõjus kainestavalt ja intensiivselt. Kava oli jagatud võrdselt vanemate ja uuemate teoste vahel ning kõige kaasaegsemad äratasid enim mõtteid. Näiteks õhtu pikim teos, Galina Grigorjeva (sünd. 1962) Lahkumisele, mis räägib hinge kehast lahkumisest, andis tunnistust helilooja terasest kõrvast kooskõlade suhtes. Peened dissonantsid muutsid aeg-ajalt teose varjundit, kuid ei häirinud seda läbivat avameelsust.
Lisalugu, leedulase Algirdas Martinaitise (sünd. 1950) Alleluia, kõrvutas peaaegu jõululikult hüpleva kavaga oma rahutu iseloomu. Eriti ärevalt mõjus loo lahendamata lõpp.
18. sajandit esindas Dmitri Bortnjanski (1751-1825), kelle isegi oma aja kohta konservatiivne stiil kiirgab efektselt vene muusikale nii omast kannatuse ja salapärasuse tunnet. Samuti oli huvitav kuulda klassikalisest ajastust Baldassare Galuppi (1706-1785) teost. Tema Lihas ja veres jäid sa magama sisaldas keerukat kontrapunkti, mille koor kindlameelselt seljatas. Nad laulsid enesevalitsemise, täpsuse ja hoolega. Nad ei ole grupp, kes naudiks avalikku draamat ning ka Hillier eelistab laiale emotsionaalsele paletile tasakaalu ja ühtsust. Tõepoolest, mõjuvaimad hetked olid tihti kõige vaiksemad. Vaevukuuldav heli tõi esile koori suurepärase ansamblitunnetuse. Koor peaaegu ei liigahtanudki, mis rõhutas muusika vaoshoitud ja raskepärast loomust.
Nii muusikute olek kui ka musikaalsus tõid hästi esile vene õigeusu koorimuusika ilu. Õigeusu doktriini kohaselt ei ole kiriku seinte vahele pillid lubatud ning koorilaul on saanud võrdväärseks palvetega. Eesti Filharmoonia Kammerkoor äratas sellise pühendumuse selgesti tajutavalt ellu.
Kullatud, eatu välimusega Orensanz Centeri saal, mis on ehitatud sünagoogiks, lõi selle vägeva koori meditatiivsele ja tihti vaimustavale esitusele täiusliku tausta.