Venelased on loonud suurepärast koorimuusikat, kuid meil ei ole võimalust seda tihti kuulda, kuna tavalised koorid ei kipu tegelema keelega, millel nii võõrapärane kirjaviis ja kõla. Professionaalne Houston Chamber Choir kandis küll sel aastal ette Rahmaninovi “Vigilia”, kuid tavaliselt peavad hjuustonlased ootama Eesti Filharmoonia Kammerkoori taoliste kooride külastusi, et vene muusikat kuulda.
Koor, mille dirigendiks on tuntud inglise muusik Paul Hillier, esines Da Camera of Houstoni külalisena taas teisipäeval, seekord kavaga Vene vaimsus: kirikulaul, barokk ja sellest edasi. Worthami teatrikeskuses antud kontserti võimendas seinale projitseeritud maal Menili kollektsioonist: vene kunstniku Kazimir Malevitši Must rist.
Koor kandis ette vaimulikke teoseid heliloojatelt, kellest kaks on üllatusena itaallased. Eestlane Arvo Pärt ja venelane Alfred Schnittke on tänapäeva muusikamaailmas tuntud nimed. Galina Grigorjeva (sünd. 1962) on Ukraina päritolu.
Varasemast muusikast kõlasid heliloojate Vassili Titovi (1650-1715) ja Dmitri Bortnjanski (1751-1821) teosed. Bortnjanski oli esimene Venemaal sündinud muusik, kellest sai keiserliku õukonnakiriku ja ühtlasi kogu vene 19. sajandi koorimuusika juht. Peterburis ja ka Itaalias oli tema õpetajaks Baldassare Galuppi. Vene õukonnas tegutses ka Giuseppe Sarti, kelle ülesandeks oli tõsta kohaliku muusika taset ja ettekandele tuua itaalia muusikat (eelkõige oopereid). Mõlemad itaallased kirjutasid ka venekeelse tekstiga vaimulikke teoseid.
Esitatavad teosed sisaldasid keerulisema muusika elemente, kuid kontserdi põhimeeleolu oli mõtisklev ja hingeline. Tekstid olid võetud peamiselt õigeusu kiriku liturgiast või kristlikust pühakirjast. Schnittke Kolme vaimuliku laulu kolmas laul oli kirjutatud Meie Isa Palve tekstile.
Muusikas valitsev stiil oli diatooniline ja modaalne, kuid 20. sajandi lugudes oli kuulda ka keerukamaid harmooniaid ja peeneid, mahedaid dissonantse. Aeg-ajalt läbis muusikat kirikulaul, mis tuletas meelde muusika sügavalt religioosset tausta.
17. ja 18. sajandi teosed viitasid lääne traditsioonidele. Titovi Gloria seade võis meenutada kuulajaile suurepärast itaalia koorimuusikat. 18. sajandi teosed viitasid Händeli ja Haydni suurtele kooriteostele, kuid olid vene stiilile omaselt pühalikumad ja isegi mornima temperamendiga.
Terve õhtu vältel, kaasaarvatud ainsas lisaloos, milleks oli eesti helilooja Cyrillus Kreegi Psalm nr.1, laulis 28-liikmeline koor oma dirigendile imeilusasti. Nad sooritasid keerulise ülesande: ühtlane ansamblikõla õnnestus siduda iga vokaalpartii selgelt eristatava karakteriga.
Ka kergem muusika kõlas koori esituses hiilgavalt, mida innustasid sopranid oma puhta tooniga. Grigorjeva teose On Leaving (Lahkudes) lõpus kõlanud alleluujad tekitasid judisemapanevaid hetki, mil muusika, sõnad ja pingeline esitus maagiliselt kokku sulasid.